AI fotoMelonirisoto
Kreemjas risoto, mille riis keedetakse koos melonipüreega — õrn ja kergelt magus roog.
Sildid määratakse automaatselt koostisosade põhjal ja võivad olla ebatäpsed. Vajadusel kontrolli pakendilt.
Koostisosad
- 1 tk Melon
- 200 g risotoriis
- valge vein maitse järgi
- tšillihelbed maitse järgi
- Sibul maitse järgi
- Küüslauk maitse järgi
- 1 spl Koor
- köögiviljapuljong maitse järgi
- Oliiviõli maitse järgi
- Sool maitse järgi
Valmistamine
Koori melon, tükelda kuubikuteks ja püreesta paar sekundit blenderis.
Prae pannil väikeses koguses õlis sibulat ja küüslauku, kuni need muutuvad pehmeks.
Prae potis riisi kergelt, seejärel vala peale valge vein ja lase sellel aurustuda.
Lisa melonipüree, sega hoolikalt läbi, maitsesta soolaga ja lisa tšillihelbeid maitse järgi.
Vala juurde paar lusikatäit köögiviljapuljongit ja lase riisil valmida, lisades järk-järgult ülejäänud puljongit.
15 minTulelt tõstes sega sisse lusikatäis koort ja sega hoolikalt — risoto peaks jääma kreemjaks.
Risoto on protsess, mitte retsept — riis suhtleb vedelikuga sammhaaval ja annab vastu tärklist, sellest tuleb kreemjus, mitte koorest. Melon toob siia magusa-mahlase vastukaalu, tšillihelbed löövad läbi, ja kogu lugu kukub kokku või tõuseb sõltuvalt ühest asjast: kas puljongit valad korraga sisse või lusikatäis-lusikatäie kaupa, oodates.
Õnnestumise mõõt pole kell, vaid riisitera hammustus — see peab olema pehme, aga keskel veel kergelt kindel, nagu väike takistus hamba all. Vedelik risotos ei peaks seisma supina, vaid voolama aeglaselt, kui kallutad panni. Kui see on tahke vorm, mis seisab paigal, on riis üle keedetud või vedelikku on jäänud liiga vähe.
Müüt, mida kuuleb tihti: risoto läheb kreemjaks koore pärast. Ei. Kreemjus tuleb riisi pinnalt lahustunud tärklisest, mis seob vedeliku emulsiooniks — koor lisatakse lõpus vaid rikkaluse ja ümaruse pärast, mitte struktuuri loomiseks. Kui unustad koore täitsa, saad ikka kreemja risoto, kui tärklis on korralikult kätte saadud.
Risotoriis (siin arborio-tüüpi) on valitud oma kõrge tärkliserikkuse pärast — tera välimine kiht laguneb keetmisel ja paksendab vedelikku, sisemine jääb kaua kindel. Kriteerium asenduseks: vajad riisi, mis talub pikka keetmist purunemata ja laseb tärklisel vette liikuda; tavaline pika teraga riis ei tee seda, sest selle tärklis on teistsugune ja jääb terasse lukku. Kui arboriot ei leia, otsi lühikese-ümara teraga riisi.
Sibul ja küüslauk prae alguses just nii, et nad pehmeneksid, mitte pruunistuks — nende ülesanne on maitsebaas, mitte värv. Kui need kõrbevad, tuleb kibedus, mida enam ei saa risotost kätte.
Vein, mis valatakse riisi peale ja lastakse aurustuda, teeb kaks asja: toob hapukust, mis tasakaalustab melonit, ja annab märku, millal järgmine samm võib tulla — kui alkoholi lõhn on kadunud ja pann on jälle suhteliselt kuiv, on riis valmis puljongi vastu võtma. Kui veini pole, jäta vahele ja lisa selle asemel pisut sidrunimahla hapukuse jaoks.
Melon tükeldatakse ja püreestatakse lühidalt — mitte täiesti ühtlaseks kreemiks, vaid nii, et jääb natuke struktuuri. Vali melon, mis on küps: see peaks ninaga nuusutades lõhnama magus ja õitest, mitte rohujas. Kui melon on alaküps, on püree lahtine ja vesine, mis teeb riisi keetmise raskemaks, sest vedelikku tuleb liiga palju liiga korraga.
Puljong lisatakse järk-järgult, sest see on viis, kuidas riis jõuab tärklist vabastada — kogu vedeliku korraga kallamine jätab tera pinna üle koormatud ja selle tulemus on lahtine puder, kus terad pole omavahel seotud. Iga lusikatäis peab enne imenduma, kui järgmine tuleb; siin on kannatlikkus tegelikult koostisosa, mitte lisand — kiirustades risoto lihtsalt ei teki.
Tavalisel korterpliidil (gaas või induktsioon) on see tegelikult hästi tehtav roog, sest vajad vaid ühtlast keskmist kuumust, kus vedelik mullitab vaikselt, mitte kees ägedalt. Probleem tuleb siis, kui pliit hoiab kuumust kõikuvana — selle vastu aitab lihtsalt tähelepanu panni peal, mitte täpne kraad.
Kahele inimesele on need kogused õiged portsjonitena; kui soovid rohkem, kasuta sama suhet riisi ja meloni vahel, aga arvesta, et puljongi kogus kasvab proportsionaalselt ja keetmisaeg pikeneb vaid veidi, sest aluseks on ikka tera seisund, mitte kaal potis.
·