AI fotoKikerherne-, tuunikala- ja köögiviljasalat
Värske salat kikerhernestega, tuunikala ja köögiviljadega.
Sildid määratakse automaatselt koostisosade põhjal ja võivad olla ebatäpsed. Vajadusel kontrolli pakendilt.
Koostisosad
- 100 g Lehtsalat
- 230 g Kikerherned
- 100 g Konserveeritud tuunikala
- 200 g Kirsstomatid
- 10-12 tk Mustad oliivid
- Sool maitse järgi
- Oregano maitse järgi
- Oliiviõli maitse järgi
Valmistamine
Peseme ja lõikame lehtsalati (sobib ka rukola, põldsalat või muu lehtroheline)
Nõrutame ja loputame keedetud kikerherned
Peseme ja lõikame kirsstomatid pooleks või mitmeks osaks ning lõikame mustad oliivid rõngasteks
Lisame konserveeritud tuunikala, maitsestame soola ja oreganoga ning piserdame oliiviõliga
Segame kõik läbi ja serveerime
See on külm salat, mitte keedetud roog, ja just seepärast otsustab kõik toorainete kvaliteet — pliit siin midagi ei päästa, kui tomat on maitsetu või kikerherned otse konservist läbi loputamata.
Põhiküsimus on tasakaal: kuivad ja niisked osad ei tohi segunedes lörtsiks muutuda. Lehtsalat peab jääma krõmpsuv, tuunikala ja oliiviõli annavad niiskuse, kikerherned toovad täiskõhutunde. Kui lehtsalat lõikad ja jätad enne serveerimist seisma, läheb ta pehmeks ja vesiseks — vesi tuleb salatist endast, mitte väljast. Seepärast lõigatakse ja segatakse salat vahetult enne söömist, mitte ette valmistusena kolme tunni pärast.
Mõned ütlevad, et konservherned tuleb enne kasutamist keeda, nagu toored. Ei, sest need on juba küpsetatud tehases — konserv on ju steriliseeritud kuumtöötlusel. Vaja on vaid loputada, et kaoks konservivedeliku soolane-limane maik, mitte keeta veel korra pehmemaks.
Lehtsalat on siin alus, mitte maitseaine — ta annab mahu ja krõmpsu. Kui pood pakub rukolat või põldsalatit, võta see: need toovad mõrkjat teravust, mis tasakaalustab tuunikala õlisust paremini kui mahe lehtsalat. Kriteerium valikul on lihtne: lehed peavad olema turgorsed, servast mitte pruunistunud ega lontis — see näitab, et niiskus on veel lehe sees, mitte kaustas.
Kikerherned annavad salatile täiskõhutunde ja kergelt pähkelist maitset. Konserveeritud on mõistlik valik tavalises korterköögis — kuivadest kikerhernestest sama tulemuse saamiseks kuluks leotamine üleöö ja keetmine tund või rohkem, mis käib üle «10 min prep» raamidest välja. Kui konservi pole, keeda kuivad kikerherned täiesti pehmeks (hammustades ei tohi olla kõva süda sees) ja jahuta enne salatisse lisamist läbi.
Tuunikala on siin valgu- ja maitseallikas korraga — konservi õli või vesi kannab endas juba soolasust, seepärast maitsesta sool ettevaatlikult, kõigepealt maitske, hiljem lisage. Kui tuunikala asemel on käepärast keedetud kana või konserveeritud makrell, sobib ka see: kriteerium on, et valk oleks juba küpsetatud ja kergesti kahvliga lahti tulev, mitte toores tükk.
Kirsstomatid annavad hapukust ja mahlasust, mis balansseerib õli rasvasust. Vali need, mis on käes raskemad kui välja näevad — see tähendab, et sisemus on mahlane, mitte õhuline. Eesti talvel on kirsstomat tihti maitsetu; sel juhul aitab rohkem soola ja veidi rohkem oreganot, et puuduvat maitset kompenseerida, aga ime see ei tee.
Oliivid, sool, oregano ja oliiviõli on maitsekiht, mitte põhiosa — need võid kohandada oma käe järgi, aga oliiviõli pane viimasena ja vähehaaval, sest liiga palju teeb salati rasuseks ja uputab ülejäänud maitsed. Siin ei ole kiiret trikki, mis asendaks head oliiviõli — see on koostisosa, mitte lihtsalt libesti.
See salat ei ole eestlasele argitoit selles mõttes, nagu rukkileib ja kartul on — need kannavad siin külma kliimat ja aastaid põllumajanduse ajalugu, kus toit pidi ladustuma. Kikerherne-tuunikalasalat on aga Vahemere köögi loogika: toorelt söödav, kuumata valmistatav, sobiv kuuma ilma jaoks. Eesti köögis on see hea vaheldus just seetõttu, et ta ei vaja pliiti üldse — ainus «kuumusega» seotud otsus on, kas tuunikala on toasoe või külmkapikülm, ja see on puhtalt maitse-eelistus.