AI fotoSalat viigimarjadega
Värske salat viigimarjade, rukola, prosciutto ja kitsejuustuga, krõbedate röstsaia kuubikutega.
Sildid määratakse automaatselt koostisosade põhjal ja võivad olla ebatäpsed. Vajadusel kontrolli pakendilt.
Koostisosad
- 4 tk Viigimarjad
- 1 kimp Rukola
- 2 tk Prosciutto
- 1 tk Kitsejuust
- 3 tk Röstsai
- Oliiviõli maitse järgi
- Sool maitse järgi
- Must pipar maitse järgi
Valmistamine
Peske rukola hoolikalt jooksva vee all ja kuivatage salatikuivatiga.
Pange rukola salatikaussi ja lisage prosciutto, millelt on eelnevalt rasv eemaldatud ja mis on lõigatud peenikesteks ribadeks.
Koorige viigimarjad, lõigake viiludeks ja lisage salatisse.
Lõigake kitsejuust väikesteks kuubikuteks ja lisage rukola ning viigimarjade sekka, segage läbi.
Röstige kolm viilu röstsaia ja lõigake need seejärel kuubikuteks.
Kuumutage pannil oliiviõli, lisage saiakuubikud ja praadige kuldpruuniks.
Lisage praetud sai salatisse, maitsestage soola ja musta pipraga.
See on külm-sooja kombinatsioon: jahe rukola ja mahlane viigimari ühelt poolt, soe krõbe saiakrõmps ja soolane prosciutto teiselt poolt. Kogu salat ehitub kontrastile — kui kõik on ühe temperatuuriga ja ühe tekstuuriga, jääb igav lauasupp, mitte salat.
Õnnestumise otsustab kolm asja. Esiteks viigimarja valmidus — see peab olema pehme sõrme all, mitte kõva, sest kõva viigimari on magustu ja kummine. Teiseks saiakrutoonide värv pannil — need peavad minema läbinisti kuldseks, mitte vaid pealt pruunistuma, muidu on sees niiske sai, mitte krõmps. Kolmandaks ajastus: saiakuubikud lähevad salatisse viimasena ja sooja peal, vahetult enne serveerimist, sest soe krõmps jahtub rukola peal minutitega pehmeks ja kogu mõte kaob.
Kannatlikkus on siin koostisosa kahes kohas — rukola tuleb tõesti kuivatada, mitte niiskelt kaussi visata, ja saiakuubikuid tuleb pannil liigutada, mitte lasta ühel kõrval kõrbeda enne kui teine pruunistub.
Viigimari on siin see, mis annab salatile magususe ja mahlasuse — selle valimise kriteerium on pehmus sõrme all ja kergelt lõhenenud nahk tipu juures, mitte kõvadus. Eestis värsket viigimarja aastaringselt ei leia, aga kui parasjagu ei saa, sobib asendajaks midagi, mis on sama magus ja pehme-mahlane: valminud pirn või virsik annab sarnase vastukaalu soolasele juustule ja prosciuttole. Kuivatatud viigimarjaga (eelnevalt veega pehmendatuna) saab ka, aga see on juba teine, kontsentreeritum maitse, mitte otseasendus.
Rukola kriteerium on värskus ja terav, kergelt pipraselt mõrkjas maitse — kui rukolat käepärast ei ole, võib võtta nooremat spinatit või isegi riivitud kapsast, aga siis jääb salat magedam ja vajab rohkem soola-pipart tasakaalu.
Prosciutto ülesanne on tuua sisse soolasus ja õhuke, sulav rasva-tekstuur, mis lõhub magusa viigimarja ja kreemja juustu mõnusust. Sealt eemaldatakse enne lõikamist nähtav rasvatükk, sest see ei sula salatis ära, vaid jääb kummiseks tükiks hammaste vahele — viga ei ole rasvas endas, vaid selles, kui see jääb lõikamata eemaldamata suurte tükkidena sisse. Kui prosciuttot ei leia, sobib õhukeseks lõigatud kuivatatud peekon või isegi hea suitsuvorst, kuid soolasus peab jääma tagasihoidlikuks, sest juust toob juba soolast maitset juurde.
Kitsejuust peab olema pehme ja kreemjas, selline, mida saab kuubikuteks lõigata, kuid mis jääb siiski veidi hapukas-terava maitsega — see on see, mis seob magusa ja soolase kokku. Kui kitsejuustu ei ole, võib võtta pehmet fetat, aga arvesta, et feta on soolasem, nii et lisasoola pane vähem.
Röstsai annab krõmpsuva vastukaalu kõigele pehmele salatis — kriteerium on, et kuubikud on pannil kuldpruunid igast külgest, mitte vaid pealt kuumad. Oliiviõli pannil ei tohi suitsema minna enne saia sissepanekut, sest siis läheb õli mõrkjaks ja see maitse kandub saiale üle; õli kuumus on paras, kui saiakuubik sahiseb kohe kokkupuutel, aga õli ise veel ei aurust nähtavalt.
Eesti köögi harjumusest vaadates on huvitav, et siin on krutoonid röstsaiast, mitte rukkileivast — kuigi kui soovida, annab kuubikuteks lõigatud ja õlis praetud rukkileib sarnase krõmpsu, aga tugevama ja kiskja maitsega, mis võib viigimarja magususe üle käia. Klassikaline röstsai jääb neutraalsemaks ja laseb teistel maitsetel domineerida — sellepärast on see siin õigustatud valik, mitte kohalike koostisosade ignoreerimine.