AI fotoSeldrikreemsupp
Lihtne ja kerge kreemsupp seldrivartest, soola ja pipraga maitsestatud.
Sildid määratakse automaatselt koostisosade põhjal ja võivad olla ebatäpsed. Vajadusel kontrolli pakendilt.
Koostisosad
- 150 g Seller (varred)
- 0,5 tk Sibul
- Oliiviõli maitse järgi
- Sool maitse järgi
- Must pipar maitse järgi
- 250 ml Vesi
Valmistamine
Peseme seldrivarred jooksva vee all, eemaldame kõva tüviosa ja kiulised osad, lõikame väikesteks tükkideks koos lehtedega.
Hakime peeneks pool sibulat ja praeme väikesel kogusel oliiviõlil kuldpruuniks.
Lisame seldri, valame juurde vee ja keedame umbes 20-25 minutit.
23 minBlendime kõik sukelblenderiga ühtlaseks ja siledaks massiks.
Lisame soola ja musta pipart maitse järgi ning serveerime soojalt.
See on lihtsaim supp, mis olemas on: seller, sibul, vesi. Ilma koore ja kartulita, ilma peenutsemiseta. Kogu asi otsustatakse kahes punktis — kuidas sibul praadida ja kui kaua seller keeb, enne kui blenderisse läheb.
Õnnestumine ei tule maitseainetest, vaid sellest, et seller jõuab piisavalt pehmeks, et blender suudaks selle siidiseks kreemiks muuta. Kiuline varrelihas ei kaota kiudu keetmisest magusalt kadudes — ta pehmeneb mehaaniliselt, vesi tungib rakkude vahele. Kui seller on alla keedetud, jääb supp kiuline ja tükiline, ükskõik kui kaua blenderdad.
Teine otsustav koht on sibul: see annab supile ainsa magususe ja sügavuse, mis seal üldse on. Kõrvetatud või poolküps sibul jääb toores-mõru ja see mõrkjus kandub otse supi sisse, sest muid maitseid vahele varjama ei ole.
Sibulat praadides on märk selge: tükid lähevad servadest kuldseks ja kui segad, tõuseb nina ette magus lõhn, mitte vänge toorsibula hõng. See on signaal, et suhkrud on karamellistuma hakanud — alles siis on mõte sellele sellerit lisada. «Keskmine kuumus mõni minut» on vale juhis, sest igal pliidil ja pannil on see erinev; usalda silma ja nina, mitte kella.
Selleri puhul on vale uskumus, et «varre puhul piisab lühikesest keetmisest, see on niigi mahlane». Ei, sest mahlakus ja pehmus on kaks erinevat asja — toores seller on krõmpsuv just sellepärast, et tema kiud on terved ja vastupidavad, ning need kiud murduvad alles pikema keetmise käigus. Märk valmisolekust: kui tõstad tüki veest välja ja see vajub kahvli all kergesti kokku, ilma et peaks jõudu kasutama, on aeg küps. Kui seller veel pakub survele vastu, keeda edasi — 20-25 minutit on alumine piir, mitte eesmärk.
Sibul võtab pool keskmisest sibulast, kuna seller on supi peategelane ja sibul jääb taustaks, mis annab magusat põhja. Kui sibul puudub, võib selle asendada millega tahes, mis karamelliseerudes annab sarnast magusat sügavust madalal kuumusel pikalt praetuna — näiteks porrulauk või šalott annavad samasugust efekti, kuigi maitse on veidi õrnem.
Vesi on siin lihtne lahus, mitte puljong, ja see on taotluslik: supp jääb puhta, selge selleri maitsega, mitte segatud teiste maitsetega. Kui tahad sügavamat põhja, võib vee asemel kasutada kana- või juurviljapuljongit, aga siis muutub supp juba teiseks roaks — see on sinu otsus, mitte retsepti nõue.
Sool ja pipar lähevad lõppu, mitte keetmise ajal, sest soolamise täpsust on palju kergem tabada valmis, kontsentreeritud kreemis kui lahjas vees, kus maitse muutub keetmisel.
Tavalisel korterpliidil see supp sünnib ilma probleemideta — ainus piirang on blender: käsiblender peab jõudma põhja ja saama korralikult segada, mistõttu on mõtekas kasutada kõrgemat, kitsamat potti, mitte laia madalat panni, muidu pritsib kuum supp üle ääre.
See on kahele portsjonile mõeldud väike kogus, Eestis sobib kõrvale rukkileiva viil — selle kuivem, hapukam maitse tasakaalustab selleri rohelist kibedust hästi. Kartul siia ei kuulu, sest supi mõte on just selleri selge, kreemja maitse, mitte täitev tärklisrikas põhi.
Kannatlikkus on siin tegelik koostisosa kahes kohas: sibula praadimisel, kuni ta tõesti magusaks läheb, ja selleri keetmisel, kuni kiud päriselt murduvad. Kiirustamine annab tulemuseks supi, mis näeb välja õige, aga maitseb ja tunneb suus toorelt.