AI fotoGnocchid kana ja chorizoga
Mahlane ahjuroog gnocchide, kana ja chorizoga, mida katab sulanud juust.
Sildid määratakse automaatselt koostisosade põhjal ja võivad olla ebatäpsed. Vajadusel kontrolli pakendilt.
Koostisosad
- 70 g Chorizo viiludeks lõigatud
- 1 tk Sibul peeneks hakitud
- 400 g Kanaliha kuubikuteks lõigatud
- 3 küüs Küüslauk pressitud
- 50 g Kuivatatud tomatid peeneks hakitud
- 1 kimp Basiilik värske
- 1 tl Apteegitilli seemned
- 300 g Suvikõrvits jämedalt riivitud
- 2 tk Seller jämedalt riivitud
- 400 ml Puljong
- 400 g Hakitud tomatid konserveeritud
- 500 g Gnocchid
- 125 g Mozzarella värske
- 50 g Parmesan värskelt riivitud
- 1 spl Oliiviõli
- Sool
- Must pipar värskelt jahvatatud
- 25 g Parmesan värskelt riivitud
- 1 kimp Basiilik värske
Valmistamine
Prae chorizot ja sibulat pannil õliga keskmisel kuumusel, kuni sibul muutub pehmeks.
Lisa kanakuubikud, suurenda kuumust ja prae liha kiiresti, pidevalt segades.
Lisa küüslauk, kuivatatud tomatid, basiilik, apteegitilli seemned, suvikõrvits, seller, puljong ja hakitud tomatid ning lase keema tõusta.
Lisa gnocchid ja sega ettevaatlikult. Maitsesta soola ja pipraga.
Aseta roog võitud ahjuvormi, lõika mozzarella väiksemateks tükkideks ja puista peale koos parmesaniga.
Küpseta eelsoojendatud 180-kraadises ahjus (pöördõhk) umbes 20 minutit, kuni juust on sulanud ja kergelt kuldne.
20 minServeeri värskelt riivitud parmesani ja basiilikulehtedega.
See on üks pott -tüüpi roog: gnocchid, kana ja chorizo hautuvad koos köögiviljadega üheks tihkeks seguks, mis siis ahjus juustukoorikuga lõpetatakse. Põhimõtteliselt on see pasta-eine, kus pasta asemel on gnocchid ja kus terve toiduvalmistamine käib ühe panni ja ühe ahjuvormi vahel — mugav argitoit, mitte peene tehnikaga pidusöök.
Õnnestumine otsustub kahes kohas. Esimene on liha ja chorizo praadimine alguses: chorizost peab välja tulema punane õli, mis kõik muu läbi värvib ja maitsestab — see on rasv, mitte vesi, ja see juhtub siis, kui chorizo on viilutatud õhukeselt ja pannil on piisavalt kuuma pinda, et õli kohe välja hakkaks tulema, mitte ainult viilud soojaks läheks. Teine koht on ahjus: juust peab sulama ja saama kohati pruunid laigud, mitte jääma ühtlaselt valgeks üleni sulanud massiks. Kui vorm tuleb liiga vara välja, on peal lihtsalt soe juust, mitte see kontrastne koorik, mis annab roale lõpliku tekstuuri.
Kolmas asi, mis asja kas päästab või rikub, on gnocchide hetk. Need lähevad potti juba pea valmis köögiviljasegusse ja nende ülesanne on vaid puljongit imeda ja pehmeks minna, ei midagi enamat. Kui neid liiga kaua segades keeda, lähevad pudruks — gnocchi on kartulist, see läheb kiiresti üle piiri pehmest limaseks.
Chorizo on siin maitseallikas, mitte lihatükk toidulauale — tema suitsune paprikarasv määrab terve panni maitse ära. Kui chorizot ei ole, sobib asemel iga kuivatatud, rasvane ja vürtsikas vorst, mille sa saad viiludeks lõigata nii, et see praadimisel oma rasva välja annab; tavaline värske sealihavorst seda tööd ei tee, sest tal pole seda kuivatatud, kontsentreeritud maitset.
Kanaliha ülesanne on anda roale valk ja mahlakus, ilma et see domineeriks — seetõttu kuubikud ja kiire praadimine kõrgel kuumusel, mitte aeglane hautamine. Kuivatatud tomatid ja apteegitilli seemned on need, mis annavad taustale sügavuse: kuivatatud tomat toob magusat-kontsentreeritud tomatimaitset juurde (värske tomat ei suuda seda asendada, sest tal puudub see kontsentratsioon), apteegitilli seemned toovad kerge aniisise nüansi, mis chorizo vürtsidega hästi kokku käib — kui seemneid pole, jäta need lihtsalt välja, asendajat ei vaja.
Suvikõrvits ja seller on riivitud selleks, et nad kiiresti laguneksid ja segusse sulaksid, muutudes osaks kastmest, mitte eraldi köögiviljatükkideks taldrikul. Jäme riiv on siin oluline: peeneks riivituna lähevad liiga kiiresti puderdiks, viilutatuna jäävad liiga jämedad ja ei jõua ettenähtud aja jooksul pehmeks. Puljong ja konserveeritud tomatid moodustavad vedeliku, mille gnocchid oma lõpliku pehmuse saamiseks imevad — konserveeritud tomat on siin mugavuse küsimus, aastaringselt ühtlase maitsega, ja värske tomat ei annaks sama hapukat-magusat tasakaalu.
Mozzarella ja parmesan teevad kahte erinevat tööd: mozzarella sulab ja annab venivuse, parmesan annab soolasuse ja selle pähkelise sügavuse ning aitab pinnal pruunistuda, sest tal on rohkem valku ja vähem niiskust kui mozzarellal. Kui üks neist puudub, pole mõtet teist kahekordistada — tulemus on teine tekstuur, aga toit ikka töötab.
Eesti köögi kontekstis: see roog ei vaja kartulit kõrvale, gnocchid täidavad juba selle rolli, ja rukkileiba siia ei kuulu — see on terviktoit potist-ahjust, mitte leivakõrvane. Kodune pliit ja ahi saavad selle hõlpsasti hakkama, ahjuosa on lühike ja madala temperatuuriga, nii et tavalise korteriahjuga pole siin mingit probleemi.
Kannatlikkus on vajalik esimeses etapis — kui sibul ja chorizo kiirustades läbi aetakse, ei jõua rasv ja maitsed korralikult välja tulla ja terve roog jääb lahjem. Pärast seda läheb kõik kiiresti ja lihtsalt.