AI fotoPenne scampidega
Kiire ja maitsev pastaroog scampidega, mis sobib suurepäraselt õhtusöögiks.
Sildid määratakse automaatselt koostisosade põhjal ja võivad olla ebatäpsed. Vajadusel kontrolli pakendilt.
Koostisosad
- 350 g penne
- 800 g scampid
- 250 ml valge vein
- 5 tk tomat
- oliiviõli maitse järgi
- tšillihelbed maitse järgi
- küüslauk maitse järgi
- petersell maitse järgi
- sool maitse järgi
Valmistamine
Hakkige peeneks küüslauk ja petersell.
Kuumutage pannil õli ning praadige hakitud küüslauku ja peterselli koos tšillihelvestega.
Lisage puhastatud ja pikuti pooleks lõigatud scampid, valage peale valge vein ja laske sellel aurustuda.
Lisage tükeldatud tomatid ja maitsestage soolaga.
Hautage mõni minut, püüdes mitte liiga sageli segada, et scampid säilitaksid oma kuju.
Keetke penne al dente, nõrutage ja segage pasta kastmega, soojendage koos veel paar minutit.
Serveerige, puistates peale hakitud peterselli.
See on lihtne pastaroog, kus kogu asi otsustatakse viimase viie minuti jooksul: kas scampid jäävad õrnad ja kastanipruun-roosad või muutuvad kummiseks ja tuimaks. Scampid armastavad kiiret kuumust ja vihkavad pikka keetmist — niipea kui need läbipaistvast valgeks-roosaks muutuvad ja veidi kaardu lähevad, on nad valmis. Üle selle hetke jäädes kaovad mahl ja hammustus.
Teine otsustav koht on vein. See ei ole maitseaine, vaid tööriist: kuumal pannil aurustub alkohol, jättes järele happesuse ja kontsentreeritud aroomi, mis seob õli, küüslaugu ja tomatimahla üheks kastmeks. Kui vein jääb aurustamata, on kaste vesine ja maitse hajub.
Kolmas asi, mis roa kokku hoiab või laseb laguneda, on see, millal pasta kastmega kohtub. Penne peab jõudma pannile veel kergelt liigkeetmata, sest see lõpetab keemise kastmes ja imab sinna sisse tärklist sisaldava keeduvee, mis kaste ja pasta omavahel «liimib». Kui pasta tuleb pannile täiesti valmis ja kuivaks nõrutatud, jääb kaste kõrvale, mitte pasta sisse.
Scampid on roa süda ja ka kõige haavatavam osa. Puhastatuna ja pikuti pooleks lõigatuna muutub pind suuremaks ja nad küpsevad kiiremini ühtlaselt läbi — see on ka põhjus, miks neid lõigatakse, mitte ilustuse pärast. Kui scampe pole võtta, sobib kriteeriumina mis tahes õhukese kestaga mereand, mis kuumuses kiiresti valgeks muutub: kreveti- või garneelisabad täidavad sama rolli, aga mida suuremad nad on, seda rohkem aega nõuab keskosa läbiküpsemine ja seda lihtsam on äärte ülekeetmine.
Tomatid annavad kastmele mahla ja kerget magusust, mis tasakaalustab tšilli teravust ja veini kibedikkust. Küpsed, pehmed tomatid sobivad paremini kui kõvad kasvuhoonetomatid, sest need lagunevad kuumuses kergemini kastmeks, selle asemel et jääda tükkideks, mis segavad söömist. Kui värskeid tomateid pole hooajast väljas, on parem valik konserveeritud tomatid oma mahlas — need on ikkagi kuumuses kogutud ja purustatud, mitte toortoored.
Küüslauk ja tšillihelbed on need, mis panevad õli tööle enne, kui mereannid pannile jõuavad: õli võtab nende aroomi üles ja kannab seda edasi kogu kastmesse. Siin on ka klassikaline viga — kui küüslauk läheb pannil pruuniks või mustaks, muutub maitse mõrkjaks ja terav. Õige märk on see, et küüslauk muutub läbipaistvast kuldseks ja hakkab lõhnama, mitte et see tõmbub kokku ja tumeneb.
Petersell on jagatud kaheks põhjusega: osa küpseb kastme sees kaasa, osa jääb värske ja kergelt mõrkjas-roheline peale puistamiseks pärast. See annab roale kaks kihti — üks sulandunud, teine hetkeline.
Vein ei pea olema midagi erilist, aga see peab olema midagi, mida sa ka klaasist jooksid, mitte ainult keedupudel. Hapu, kuiv valge vein sobib kõige paremini, sest selle happesus tasakaalustab tomati magusust. Kui veini kodus pole, võib asendada kriteeriumina mis tahes vedelikuga, mis annab happesust ja aurustub kiiresti — näiteks veidi vett koos sidrunimahla tilgaga, kuigi see jääb maitselt lihtsamaks.
Eesti köögis pole scampid igapäevane kaup ja selles pole midagi imelikku — siin on traditsiooniliselt söödud seda, mis siin kasvab ja kasvatatakse: rukkileib ja kartul on need, mis kannavad argitoidulauda, sest need on odavad, kauakestvad ja annavad kalorit. Mereannipasta on siia jõudnud hiljem, koos reisimise ja kaubandusega, ning see on täiesti omal kohal — lihtsalt ei maksa oodata, et see on kodune roog samas tähenduses nagu kartulisupp.
Tavalisel korterpliidil on üks selge piir: kui pann on liiga väike või kuumus liiga madal, keedavad scampid omas mahlas aeglaselt, mitte ei prae kiiresti. Siis tulevad nad kummised, ükskõik kui lühikest aega need pannil olid. Lahendus on lihtne — kasuta suuremat panni ja ärge pange kõiki scampe korraga, kui pann on väike, vaid tehke kahes osas, nii et igaüks puutub kokku kuuma pinnaga, mitte naabriga.
Ja kannatlikkus on siin tõesti koostisosa, mitte ilus sõna. See viis minutit, kus scampe ei segata liiga sageli, on hetk, kus tahaks sekkuda, aga õigem on lasta kuumusel oma tööd teha ja vaadata, mitte käega torgata.