AI fotoMee- ja vürtsipiparkoogid
Vürtsikad meepiparkoogid, mida saab lõigata inimesekujulisteks küpsisteks ja kaunistada glasuuriga.
Sildid määratakse automaatselt koostisosade põhjal ja võivad olla ebatäpsed. Vajadusel kontrolli pakendilt.
Koostisosad
- 400 g Nisujahu
- 200 g Suhkur
- 150 g Või
- 150 g Mesi
- 7 g Muskaatpähkel
- 15 g Kaneel
- 6.5 g Jahvatatud nelk
- 2 tk Munad
- 2 tl Söögisooda
- Sool maitse järgi
- 1 tk Munakollane glasuuri jaoks
- 200 g Tuhksuhkur glasuuri jaoks
Valmistamine
Sõeluge jahu ja suhkur omavahel kokku.
Lõigake või kuubikuteks, tõstke kaussi ning lisage muskaatpähkel, kaneel ja jahvatatud nelk. Segage kätega mõni minut.
Lisage mesi ja segage, kuni see tainasse imbub.
Tõstke segu mikseri kaussi ja vahustage, kuni tekib teraline konsistents.
Lisage kaks muna ja vahustage mõni minut, kuni tainas on ühtlane.
Võtke tainas välja, tõstke vormi, mähkige toidukilesse ja pange 1 tunniks külmkappi.
60 minRullige tainas ettevaatlikult lahti, lõigake vormidega inimesekujulised küpsised, korrake kuni tainas on otsas.
Tõstke küpsised küpsetuspaberile ja küpsetage umbes 20 minutit 180 kraadi juures.
20 minVahustage kausis munakollane vahtuvaks, lisades järk-järgult tuhksuhkrut glasuuri jaoks.
Soovi korral jagage glasuur, lisage toiduvärvi, tõstke kondiitrikotti ja kaunistage küpsised.
Laske piparkookidel jahtuda.
Mida muudeti
Paprika asendati Munakollane-ga, kuna see ei sobinud glasuuri valmistamiseks kirjeldatud sammudega.
See on klassikaline vürtsitainas — selline, kust lõigatakse kujukesed ja mis seisab küpsetades ilma laiali valgumata. Terve asi otsustub kahes kohas: kui kaua mesi ja vürtsid saavad enne jahuga kohtumist omavahel sõbruneda ning kui kõvaks tainas külmas läheb, enne kui noaga kallale minna.
Mesi siin ei ole magustaja, see on klii. Vürtsid segatakse esmalt võiga, mitte veega — rasv lahustab eeterlikud õlid palju paremini kui vesi, nii et lõhn läheb kogu taignasse, mitte ei jää pinnale. See on põhjus, miks kaneeli ja nelki hõõrutakse või-kuubikutega käsitsi, mitte lihtsalt ei visata segisti sisse.
Mõned ütlevad, et piparkoogitainast peab "laskma laagerduda" nädalaid, muidu pole see õige. Ei pea — maitsed segunevad tegelikult juba tundidega, laagerdamine on vana aja trikk, kui tainast tehti suurtes kogustes ette ja küpsetati jooksvalt. Tund külmkapis on siin külmkapis selleks, et või taas tahkuks ja tainas püsiks rullimisel kuju, mitte lõhnaasjaks.
Söögisooda ei ole siin kohev pulber nagu küpsetuspulbril — see reageerib mee happesusega ja annab kerguse, ilma et küpsis kerkiks kõrgeks. Kui tainas jääb pärast munade lisamist liiga pehme ja kleepuv, ei tähenda see viga; külm teeb oma töö.
Jahu ja suhkur sõelutakse kokku puhtalt selleks, et jahus ei oleks tükke ja suhkur jaotuks ühtlaselt — nii väldid hiljem kohti, kus küpsis jääb kareda tekstuuriga. Tavaline nisujahu sobib, eritüüpi jahu siin midagi ei anna.
Või peab segamise ajal olema külm, mitte toasoe — kuubikud peavad käte soojusel vürtsidega segades sulama aeglaselt, mitte kohe laiali valguma. Kui või on juba pehme, tuleb lihtsalt kiiremini töötada, probleemi see suurt ei tekita, aga tulemus on ebaühtlasem.
Vürtsid — muskaatpähkel, kaneel, nelk — annavad selle "piparkoogi" maitse, mida ükski üksik vürts üksi ei anna. Kui mõnda napib, on kriteerium lihtne: segu peab lõhnama soojalt ja veidi teravalt, mitte ainult magusalt. Nelki võib vähem panna, kui kardad liiga tugevat maitset, see on kõige domineerivam kolmest.
Mesi peab olema vedel või vähemalt kergesti sulav — kui see on kristalliseerunud, soojenda enne veidi, muidu ei imbu see taignasse ühtlaselt ja jääb tükkidena sisse. Siin ei sobi vedel suhkrusiirup asendusena, sest mesi annab lisaks niiskusele ka happesuse, mis sooda käivitab.
Munad seovad taigna kokku ja annavad struktuuri, mis hoiab küpsiseid kujul ilma, et need küpsetades laiali valguks — ilma nendeta jääks tainas liiga rabe rullimiseks.
Glasuuri jaoks on munakollane ja tuhksuhkur — see on klassikaline struktuurita glasuur, mis kõvastub õhu käes aeglaselt. Kui kardad toortoitu munast, võib selle asendada veega, aga siis kaob glasuurilt läige ja see jääb matim.
Rukkileiva ja kartuli kõrval on see magusroog pigem pühade asi, mitte argipäeva — seda tehakse harva ja korraga rohkem, sest tainas talub seismist ja küpsised säilivad kaua kuivas kohas. Kannatlikkus on siin koostisosa kahes kohas: oota, kuni tainas on külmas piisavalt kõva, ja oota, kuni küpsised on päriselt jahtunud, enne kui glasuur peale lähe — muidu see lihtsalt sulab maha.