AI fotoPraetud sealihaviilud õuntega
Krõbeks küpsetatud sealihaviilud, õunad praetakse eraldi pannil ning kõik serveeritakse koos rukkileivaga.
Sildid määratakse automaatselt koostisosade põhjal ja võivad olla ebatäpsed. Vajadusel kontrolli pakendilt.
Koostisosad
- 10 tk Sealiha viilud
- 4 tk Õun viiludeks lõigatud
- 1 kimp Petersell
- Sool
- Must pipar värskelt jahvatatud
- 4 tk Rukkileib viilud
- 1 tl Või leiva jaoks
Valmistamine
Puista sealiha viilud mõlemalt poolt soola ja pipraga ning tõsta restile. Aseta rest ahjuplaadile. Kata ahjuplaadi põhi küpsetuspaberiga, et seda oleks lihtsam puhastada.
5 minKüpseta sealiha eelsoojendatud ahjus 175 kraadi juures pöördõhuga umbes 45 minutit. Soovi korral tõsta lõpus temperatuur 220 kraadini lisakrõbeduse saamiseks.
45 minTõsta sealiha viilud paberrätikule. Vala ahjuplaadilt kogunenud rasv pannile ja kuumuta keskmisel kuumusel. Prae õunaviile rasvas, pöörates neid ettevaatlikult paar korda, et neid ei muljuks. Need peaksid muutuma pisut pehmeks ja läbi soojenema.
5 minTõsta õunaviilud sõelale ja lase neil korralikult nõrguda.
2 minServeeri vaagnal koos praetud sealihaga.
1 minPuista peale petersell ja söö rukkileivaga.
See on lihtne ahjuroog: searibid või kaelakarbonaadi viilud küpsevad restil ahjus kuivalt, ilma vee või õlita, ja all koguneb nende oma rasv, mida pärast kasutatakse õunte praadimiseks. Idee on säästlik ja loogiline — liha ei pea ise rasvas vedelema, see tilgub alla, liha pind kuivab ja muutub krõbedaks, rasv aga saab uue elu pannil.
Õnnestumine otsustub kahes kohas. Esiteks, kas liha on restil, mitte otse plaadil lamades — nii saab kuum õhk ringi käia ja viilu alumine pool ei hauduks oma rasvas pehmeks. Teiseks, kas sa tabad hetke, kus liha on seest läbi, aga pind ei ole veel kuivaks kuivanud — see on katsumise asi, mitte kella vaatamine.
Üks müüt tasub kohe ümber lükata: mõned ütlevad, et sealiha peab ahjus kaua ja kõrgel kuumusel küpsetama, et "kindlalt läbi saaks". Ei, sest viiludeks lõigatud liha on õhuke ja küpseb läbi palju kiiremini, kui arvatakse — liigne aeg kõrbetab pinna ja kuivatab sisu, mitte ei tee seda ohutumaks.
Sealiha viilude valikul on oluline ühtlane paksus — kui mõni viil on topelt teisest õhem, küpseb see kiiremini kuivaks, sellal kui paksem jääb seest kahvatuks. Kael või karbonaad sobib hästi, sest sellel on omajagu rasva sees, mis küpsemise ajal sulab ja hoiab liha mahlasena seestpoolt — täiesti tailiha kuivab ahjus kiiresti.
Õunad peaksid olema pigem hapukad või vähemalt tasakaalustatud maitsega, sest nende ülesanne on tuua lihale vastukaalu — rasvasele, soolasele lihale sobib hapukas värskus. Liiga magus õun kaob lihtsalt rasva sisse ja jääb ainult pehmeks ilma iseloomuta. Kui õunu ei ole, sobib asemel iga puu- või köögivili, mis talub lühikest praadimist rasvas ja säilitab oma struktuuri — näiteks pirn.
Petersell on siin värskuse ja värvi jaoks, mitte põhimaitse kandja — kui seda ei ole, võib kasutada mis tahes värsket rohelist ürti, mis ei domineeri, näiteks tilli, kuid siis muutub roog pisut teistsuguseks.
Rukkileib ja või on klassikaline eestlaslik lisand — leib võtab endasse osa rasvast ja annab hapukust, mis sobib hästi liha ja õunte vahele. Kartul käib siia loomulikult ka, kuna see on tavaline lisand liharoogadele, kuid retsept ise sellega arvestust ei näe.
Tava koguste järgi jätkub see roog neljale inimesele, kui iga sööja saab paar-kolm viilu liha ja korraliku portsu õuntest — see on tavaline õhtusöök, mitte pidulik serveering.
Kannatlikkus on see koostisosa, mida retseptis kirjas ei ole, aga mida ta vajab — eriti õunte praadimisel, kus kiirustamine ja liigne segamine lõhub viilud katki ja jätab need mahlatuks, mitte õrnalt pehmeks.