AI fotoKlementiinimoos
Kodune mandariinimoos, maitsestatud sidrunikoore, nelgi ja vürtspipraga.
Sildid määratakse automaatselt koostisosade põhjal ja võivad olla ebatäpsed. Vajadusel kontrolli pakendilt.
Koostisosad
- 500 g Mandariin
- 1 tk Sidrun mahl ja peeneks riivitud koor
- 400 g Suhkur
- 1 näputäis Nelk
- 1 näputäis Vürtspipar
Valmistamine
Koorige mandariinid ja eemaldage kõik seemned, lõigake kuubikuteks.
Pange mandariinid potti koos sidrunikoore, sidrunimahla, suhkru, nelgi ja vürtspipraga.
Ajage keema ja hautage kaane all keskmisel kuumusel 30 minutit.
30 minPüreestage moos saumikseriga soovitud konsistentsini.
Valage kuum moos puhastesse, keeva veega üle loputatud purkidesse, soovi korral piserdage peale konjakit või muud kanget alkoholi.
See on klementiinimoos ehk mandariinimoos — vana keediste loogika, kus puuvili, suhkur ja veidi hapet lähevad kokku potti ja saavad kuumuse käes üheks tihedaks massiks. Õnnestumine ei otsustata minutite, vaid vee väljaaurustumise järgi: mida rohkem vedelikku lahkub, seda tihedam moos jääb. Nii et kui pott kaane all podiseb, toimub seal üks lihtne füüsika — aur tõuseb, kondenseerub kaanele ja osa sellest langeb tagasi potti. See on põhjus, miks kaas peaks selle retsepti juures pigem vahepeal kõrval käima, mitte kogu aja peal olema, muidu aur ei pääse kuhugi ja moos jääb lahjaks, ükskõik kui kaua te seda hoiate.
Teine otsustav koht on hapu ja magusa tasakaal. Sidrunimahl ei ole siin maitseandja, vaid hape, mis aitab pektiinil tarduda — ilma selleta jääb moos siirupiks, mitte moosiks. Vürtsid (nelk, vürtspipar) on väikesed, sest nende ülesanne on taustal nüansseerida, mitte domineerida — kui need tunduvad potis liiga tugevad enne keetmist, on kogus õige, sest kuumus ja suhkur tömbistavad neid pikapeal.
Mõned ütlevad, et moosi valmidust saab mõõta ainult kella järgi — kolmkümmend minutit ja valmis. Ei, sest puuviljade veesisaldus kõigub aastaaegade ja partiide vahel: mõni mandariin on mahlasem, mõni kuivem. Õige märk on tilga test — tilgutage moosi külmale taldrikule, oodake pool minutit ja lükake sõrmega: kui pind kortsub ja ei voola kohe laiali, on valmis. Kui see jookseb veel vabalt, vajab veel aega.
Mandariinid annavad põhimahla ja -struktuuri. Valige need, mis on pigem küpsed kui üleküpsed — liiga pehme puuvili annab vähem pektiini ja moos jääb lahjem, kõvem aga ei anna piisavalt mahla, et üldse keema hakata ilma lisavedelikuta. Kui mandariine pole, sobib asemele iga tsitrusvili, mille koor on õhuke ja viljaliha mahlane — kriteerium on mahla ja viljaliha suhe, mitte konkreetne nimi; apelsin töötab samuti, lihtsalt magusam, nii et suhkrut võib vähendada.
Sidrun täidab kahte rolli korraga: koor toob eeterlikku õli ja aroomi, mahl toob hapet, mis on vajalik tarretumiseks ja ka maitse tasakaalustamiseks, sest mandariin üksi on liiga magus ja lame. Kui sidrunit pole käepärast, aitab lima mahl väiksemas koguses — see on hapum, nii et vähem piisab.
Suhkur ei ole ainult magustaja, vaid säilitusaine: see seob vee ära nii, et bakteritel ja hallitusel pole kuhu kasvada. Siit tulebki traditsioon panna peaaegu sama palju suhkrut kui puuvilja — see pole liialdus, vaid füüsika, mis tegi enne külmikute aega moosi talveks säilitatavaks. Tänapäeva köögis, kus on külmik, võib suhkrut veidi vähendada, aga siis tuleb moos kiiremini ära süüa või hoida külmas, mitte sahvris.
Nelk ja vürtspipar on terved maitseained, mis annavad potti pikaaegse, tagasihoidliku sooja nüansi — klassikaline talvemoosi lõhn. Kui neid pole, võib panna kaneelipulga, aga siis tuleb see enne püreestamist välja korjata, muidu läheb moos tükiliseks puukoore asemel maitseks.
Tavalisel korteripliidil on see retsept hästi tehtav, aga üks koht nõuab tähelepanu: õhuke põhjaga pott kõrvetab moosi põhja kinni enne, kui vesi on jõudnud korralikult auruda, sest soojus jaotub ebaühtlaselt. Paksu põhjaga pott või potipõhja segamine iga mõne minuti tagant on siin see, mis hoiab ära kõrbenud maitse, mitte retsepti aeg.
Kannatlikkus on selle moosi koostisosa — kiirustades suurendatud kuumusega saab kiiremini vedeliku kadumise, aga risk on, et pind kõrbeb enne, kui sisu on läbi keenud. Parem on lasta sel omas tempos podiseda ja kontrollida tilga testiga, mitte kella järgi.