AI fotoPasta krevettidega
Spagetid krevetikastmes tomati, valge veini ja küüslauguga.
Sildid määratakse automaatselt koostisosade põhjal ja võivad olla ebatäpsed. Vajadusel kontrolli pakendilt.
Koostisosad
- 350 g Spagetid
- 400 g Krevetid
- 1 tk Šalottsibul
- 1 küüs Küüslauk
- 2 spl Oliiviõli
- 200 g Tomatipassata
- 100 g Kirsstomatid
- Sool maitse järgi
- Tšillipipar maitse järgi
- Kapparid maitse järgi
- Petersell maitse järgi
- 125 ml Valge vein
- 2 tk Anšoovised õlis
Valmistamine
Prae peenelt hakitud küüslauku ja šalottsibulat oliiviõlis.
Lisa hakitud anšoovised ja purustatud tšillipipar.
Lisa krevetid, lase neil kergelt pruunistuda ning vala peale valge vein.
Lase valgel veinil aurustuda.
Lisa tükeldatud kirsstomatid ja hauta, kuni need pehmenevad.
Vala peale tomatipassata ja hauta kastet edasi, maitsesta soolaga. Valmidus: kõige paksemas kohas 63 °C.
Lisa kapparid ja puista kastmele peterselli.
Keeda spagetid suures koguses soolaga maitsestatud vees al dente'ks.
Nõruta spagettidelt vesi.
Tõsta pasta kastmega pannile, lisa veel pisut peterselli ja sega kõik koos tulel läbi.
See on krevetipasta, kus kogu töö toimub kahes kihis: üks on kaste, mis saab oma sügavuse anšoovistest ja veinist, teine on krevetid, mida on lihtne üle keeta ja siis nad on kummist. Õnnestumine seisab ja langeb ühel hetkel — krevetid lähevad pannile, pruunistuvad pisut, ja sealt edasi loetakse enam mitte minuteid, vaid seda, kui kiiresti sa suudad neid pannilt ära saada, kui nad on just läbi läinud.
Anšoovised ei anna kalamaitset, kui neid õigesti kasutada — nad lahustuvad õlis ja annavad soolase-umami põhja, nagu soolakala omal ajal kõikjal Vahemere köögis, kus kala oli odav ja kättesaadav sool. Neid ei ole siin selleks, et tunda "kala", vaid selleks, et kaste tunduks küpsem, kui ta tegelikult on.
Mõned ütlevad, et krevetid tuleb enne küpsetada ja alles lõpus kastmesse lisada, et vältida ülekeetmist. See toimib, aga retsept siin teeb teisiti — pruunistab neid otse kastme sees ja arvestab, et vein ja tomatid annavad neile lühikese, kuid piisava küpsemisaja. Kui jälgida krevetti, mitte kella, on see turvaline.
Krevetid on siin peaosatäitja ja nende valmidusmärk on lihtne: liha läheb läbipaistvast roosaks-valgeks ja tõmbub kergelt kurdu. See juhtub kiiresti — mõne minuti sees, mitte kümnete sees — sest krevetiliha on õhuke ja valk tardub peaaegu silme all. Kui kahtled, murra üks pooleks: kui sisu on veel klaasjas, anna veel hetk; kui on läbinisti matt, on hiline juba.
Šalottsibul ja küüslauk lähevad õli sisse enne kõike muud, sest nende ülesanne on luua maitsebaas, mitte domineerida. Peenelt hakituna annavad nad kiiresti üles oma aroomi, ilma et jõuaksid kõrbeda — kui küüslauk läheb pruuniks, on kaste juba kibe, ja seda enam tagasi ei saa. Šalottsibula asemel sobib ka tavaline sibul, kuigi magusus on siis jämedam ja tugevam.
Valge vein aurustub pannil mitte dekoratsiooniks, vaid selleks, et viia pannilt ära alkoholi terav lõhn ja jätta alles hape, mis tasakaalustab tomati ja õli rasvasust. Kui seda ei lase korralikult aur ära minna — vedelik peab muutuma siledaks ja läikivaks, mitte enam torkavalt lõhnama — jääb kastmesse vürtsikas-teravust, mida keegi ei soovinud.
Tomatipassata ja kirsstomatid täidavad kaks erinevat rolli: passata annab kastmele kehakuse ja ühtluse, kirsstomatid aga värskuse ja väikesed magusad tükid, mis erinevad passata siledast taustast. Kui kirsstomateid pole, sobib ükskõik milline küps tomat tükeldatuna — peaasi, et ta on pehme ja mahlakas, mitte kõva ja hapu.
Kapparid lisatakse alles lõpus, sest nende sool ja hapukus kaovad, kui neid liiga kaua kuumas hoida — nad peavad jääma tajutavaks väikeste "plahvatustena", mitte sulanduma kastmesse. Kui kappareid pole käepärast, võib nende asemel panna veidi sidrunimahla, aga see on teine maitse, mitte sama asi teise nimega.
Eesti korterikliimas on see roog hõlpsasti tehtav tavalisel pliidil — ainus koht, kus see kipub untsu minema, on see, kui pann on liiga väike ja krevetid lähevad omaenda auru sees pigem hautuma kui pruunistuma. Kui pliit on nõrk, anna kõigepealt pannil tõeliselt kuum olla, enne kui krevetid sisse lähevad — see on hetk, mil pind peaks särama, mitte lihtsalt sooja olema.