AI fotoVirsikupirukas
Mahlane virsikupirukas, kus virsikupüreega tainasse lisandub veel värskeid virsikuviile.
Sildid määratakse automaatselt koostisosade põhjal ja võivad olla ebatäpsed. Vajadusel kontrolli pakendilt.
Koostisosad
- 280 g Virsik
- 160 g Suhkur
- 2 tk Munad
- 90 ml Piim
- 80 ml Oliiviõli
- 250 g Nisujahu
- 50 g Kartulitärklis
- 16 g Küpsetuspulber
- 1 tk Virsik kaunistamiseks
Valmistamine
Pese ja koori virsikud, tükelda väikesteks kuubikuteks ja püreesta blenderis ühtlaseks massiks.
Suures kausis vahusta munad suhkruga mikseriga, kuni mass muutub heledaks ja kreemjaks.
Vahustamist jätkates lisa piim, õli ja virsikupüree.
Sõelu juurde nisujahu, kartulitärklis ja küpsetuspulber. Sega ühtlaseks tainaks.
Vala tainas 22 cm läbimõõduga, võiga võitud ja jahuga puistatud vormi.
Lõika virsik õhukesteks viiludeks ja aseta taina pinnale.
Küpseta eelsoojendatud pöördõhuga ahjus 175 kraadi juures umbes 50-55 minutit.
55 minLase pirukal jahtuda ja tõsta see serveerimisnõusse.
See on pehme, niiske virsikukook, kus puder ja viilud koos kannavad maitset — mitte klassikaline kuiv keeks. Tainas on paksem kui tavaline biskviit, kuna sisse läheb virsikupüree, ja see otsustab kõik: liiga vesine püree teeb kooki kleepuvaks, liiga paks teeb kuivaks.
Õnnestumine seisab kahel sambal. Esiteks munade-suhkru vahustamisel: mass peab muutuma heledaks ja kohevaks, nagu pehme vahukoor, enne kui midagi juurde lisad — see annab koogile õhulisuse, mille tärklis ja jahu üksi ei annaks. Teiseks küpsemise jälgimisel: pinnale pandud virsikuviilud ei tohi jääda mahlaseks saareks, vaid peavad veidi kuivama ja servadest kergelt tõmbuma, mis näitab, et sisemus on läbi küpsenud, ei mitte vedel.
Mõned ütlevad, et piruka valmidust tuleb kontrollida vaid kella järgi. Ei, sest ahjud erinevad ja virsikute veesisaldus kõigub — üks puu annab mahlasema viljaliha kui teine. Aeg on siin alampiir, pulgaproov (kuiv pulk keskelt väljas) on tõeline märk.
Virsik annab retseptile kaks rolli: püreestatuna on ta taina niiskuse ja maitse allikas, viiludena pinnal visuaalne ja tekstuuriline kontrast. Vali küpseid, aga tugevaid virsikuid — liiga pehme vilu laguneb viilutamisel, liiga kõva ei anna püreesse piisavalt mahla. Kui virsikuid parasjagu ei ole, sobib asendus kriteeriumi järgi: mõõdukalt magus, pehme viljaliha, mis blenderdub ühtlaseks ja viilutub ilma purunemata — näiteks aprikoos või nektariin täidab selle koha.
Munad-suhkur annavad koogile kohevuse struktuuri. Siin on kannatlikkus koostisosa: vahustamist ei tohi kiirustada, sest õhk, mis mikseriga sisse lüüakse, on see, mis hoiab kooki pärast küpsetamist kergena, mitte kummise.
Piim ja oliiviõli koos teevad taina niiskeks ja pehmeks, õli hoiab kooki õrna isegi järgmisel päeval, kuna taimeõli ei tardu jahtudes nii kõvaks kui või. Kui oliiviõli maitse tundub liiga tugev, sobib asemele neutraalsema maitsega taimeõli — kriteerium on neutraalne, vedel õli, mis ei tardu toatemperatuuril.
Jahu ja kartulitärklis koos annavad taina struktuuri: jahu toob gluteeni, mis hoiab kooki koos, tärklis teeb tekstuuri kergemaks ja vähem kummiseks. Kui kartulitärklist pole, võib kasutada maisitärklist — kriteerium on peen, neutraalne tärklis, mis seob niiskust ilma raskust lisamata. Eesti köögis on kartul tuttav tooraine, aga kartulitärklis köögis on pigem küpsetuskapis seisev pakk, mitte toore kartuli kohale valmistatud asi — see on tavaline ja kergesti leitav.
Küpsetuspulber on koguse juures täpne mitte juhuslikult: 16 g 250 g jahu kohta on suhteliselt rohke kogus, mis annab märku, et tainas on raske (püree ja õli tõttu) ja vajab tugevat kergitust, et üldse kerkida. Vähendamine siin teeks koogi tihkeks.
Tavalisel korteripliidil on piirid: pöördõhu funktsioon ühtlustab kuuma õhu ringluse ümber vormi, mistõttu pind küpseb ühtlaselt ja virsikuviilud ei jää ühelt poolt toored. Kui ahjul pöördõhku pole, tasub arvestada, et küpsetamine võtab veidi kauem aega ja keskosa kerkib aeglasemalt — siis on pulgaproov veelgi olulisem kui kella jälgimine.