Sitsiilia pignoccataAI foto

Sitsiilia pignoccata

Magus Sitsiilia roog väikestest praetud tainapallidest, mida segatakse soojas mees.

Portsjonid: 6 Valmistusaeg 30 min Magustoidud
VegetaarneSisaldab: gluteen, piim, munad
Sildid määratakse automaatselt koostisosade põhjal ja võivad olla ebatäpsed. Vajadusel kontrolli pakendilt.

Koostisosad

Sitsiilia pignoccata — koostisosad: Munad, Piim, Suhkur, Taimeõli, Küpsetuspulber, Nisujahu
  • 3 tk Munad
  • 250 ml Piim
  • 45 ml Suhkur
  • 15 ml Taimeõli
  • 0.5 pakk Küpsetuspulber
  • Nisujahu vajadusel
  • Taimeõli praadimiseks, vajadusel
  • Mesi maitse järgi

Valmistamine

  1. Vahusta mikseriga munad suhkruga, kuni mass on ühtlane.

  2. Lisa piim, küpsetuspulber ja õli, sega läbi.

  3. Sõelu järk-järgult jahu juurde, sõtkudes tainast, kuni see muutub piisavalt tihkeks.

  4. Kuumuta potis taimeõli.

  5. Tõsta teelusikaga tainast ja lase see ettevaatlikult kuumasse õlisse.

  6. Prae tainapallid kuldpruuniks.

  7. Tõsta praetud pallid paberrätikule, et liigne õli eemaldada.

  8. Sulata pannil mesi, lisa praetud tainapallid ja sega õrnalt.

  9. Serveeri väikesel taldrikul.

Pignoccata on friteeritud taignapallikeste magustoit, mis kokku mees on mett sulatavas pannis — väike, aga täiesti oma loogikaga asi. Siin otsustab kõik üks küsimus: kas õli on õige kuumusega, kui pallid sisse lähevad. Liiga külm õli ja tainas joob õli endasse, jääb raske ja rasvane. Liiga kuum ja väljast tekib pruun koorik enne, kui seest läbi küpseb — sees jääb toores tainas.

Taigna enda tegemine on lihtne tasakaaluasi: munad-suhkur-piim annavad niiskuse ja mahlasuse, õli ja küpsetuspulber õhulisuse, jahu annab struktuuri, mis hoiab kuju, kui pall õlisse kukub. Sõtkumisel on üks selge piir — tainas peab olema piisavalt tihke, et teelusikaga tõstes ei valgu laiali, aga mitte nii tihke, et see kivistub. See pole küpsetustainas, mida venitada saab; see on pigem paks pannkoogitainas, mis käitub lusika all nagu tahke kogum.

Mee pannil sulatamine lõpus pole kaunistus — see on glasuur, mis katab pallid, nii et nad jäävad väljast läikivad-kleepuvad ja seest kuivad-krõbedad. Kannatlikkus siin on sõna otseses mõttes koostisosa: kui kiirustad õli kuumutamisega või mee sulatamisega, tulemus lihtsalt ei tööta nii nagu peab.

Munad ja suhkur vahustatakse kokku esimesena, sest suhkur peab lahustuma munamassi vesifaasis — kui lisad kohe piima, läheb suhkur segasse ega lahustu enam nii hästi, mass jääb konarlik. Märk valmidusest: mass muutub heledamaks ja ühtlaseks, mitte enam kollakas-vedel.

Piim annab taignale vedeliku ja õrnuse, õli hoiab seda kuivamast praadimisel seest. Küpsetuspulber on ainus asi, mis annab õhulisuse — ilma selleta jäävad pallid tihked ja rasked, pigem nagu väikesed kivikesed kui õhulised suupalad. Kui küpsetuspulbrit pole käepärast, saab kasutada sooda koos hapestava komponendiga (näiteks sidrunimahla tilgaga), aga kogus peab jääma väike, muidu jääb maitsesse kibedus.

Jahu lisamine järk-järgult, sõeludes, on oluline kahel põhjusel: sõelumine välistab tükid ja laseb jahul segada ühtlaselt niiskusega, ning järk-järgulisus annab sulle kontrolli taigna konsistentsi üle — kogust pole mõtet täpsel grammil fikseerida, sest jahu niiskusesisaldus kõigub. Kriteerium on lihtne: tainas peab lusikal hoidma kuju, mitte voolama laiali, aga ei tohi olla nii paks, et lusikaga seda raske liigutada.

Praadimisõli valikul on üks oluline piir: see peab taluma kuumust ilma suitsema hakkamata ja mitte tooma kaasa oma tugevat maitset, mis seguneks mee omaga halvasti. Tavaline rafineeritud taimeõli sobib hästi — oliiviõli ei ole siin mõttekas, selle maitse on liiga tugev ja hind liiga kõrge tühiseks praadimiseks.

Mesi lõpus sulatatakse õrnal kuumusel, mitte kuumas tulis — kui mesi kõrbema läheb, muutub see kibedaks ja kogu magustoit on rikutud. Märk on see, et mesi muutub pannil vedelaks ja läikivaks, mitte vahutab ega tumeneb. Kui mett pole või see on liiga kallis maitsmiseks raisata, võib kasutada suhkrusiirupit, aga siis kaob see iseloomulik lõhn ja veidi kleepuvam tekstuur, mis meele omane on.

Tavalises korteripliidil on friteerimisel üks piir, mida tasub meeles pidada: õli kogus potis ei tohi olla nii suur, et see ületaks poti kõrguse poole peal — muidu on kuuma õli mahavalgumise risk liiga suur väikeses köögis. Parem väiksemate portsjonitena praadida, kui kõik pallid korraga õlisse visata, sest liiga palju tainast korraga langetab õli temperatuuri järsult ja pallid imavad rohkem õli endasse.

Teata sellest retseptist hello@fridge.menu