AI fotoPitsa Margherita
Klassikaline Margherita pitsa isetehtud taignaga, mahlase tomatikastme, fior di latte juustu ja värske basiilikuga.
Sildid määratakse automaatselt koostisosade põhjal ja võivad olla ebatäpsed. Vajadusel kontrolli pakendilt.
Koostisosad
- 220 g Manitoba jahu
- 320 g Nisujahu
- 330 ml Vesi
- 40 g Oliiviõli
- 10 g Sool
- 5 g Pärm
- 300 g Fior di latte juust peeneks tükeldatud
- 400 g Passeeritud tomatid
- Sool maitse järgi
- Oregano maitse järgi
- Basiilik värske, maitse järgi
- Oliiviõli maitse järgi
Valmistamine
Pane kaussi jahu ja Manitoba jahu, lahusta pärm vees ning lisa jahule, sõtku tainast käsitsi energiliselt.
Lisa oliiviõli ja sool, jätka sõtkumist, kuni tainas on sile ja ühtlane.
Pane tainas kaussi, kata toidukilega ja lase kerkida.
120 minTõsta tainas jahuga ülepuistatud pinnale, jaga kaheks võrdseks osaks, vorminda kerakujuliseks, aseta vormile ja kata kilega.
Lase tainal veel kerkida.
30 minTõsta tainas jahuga ülepuistatud pinnale ja vorminda pitsapõhjad, venitades tainast peamiselt kätega.
Aseta taignakettad kahele õlitatud ahjuvormile, määri peale kiht tomatikastet, maitsestatud oliiviõli ja oreganoga.
Küpseta 250 kraadini eelsoojendatud ahjus.
7 minVõta pitsad välja ja lisa peeneks tükeldatud fior di latte juust.
Pane tagasi ahju.
7 minLisa paar värske basiiliku lehte ja serveeri kuumalt.
Margherita on tegelikult väga lihtne roog — leib, mille peal on kaste ja juust. Just sellepärast on ta ka raske: kui alustaigen on lohakalt tehtud, ei peida juust ega tomat seda ära.
See, kas õnnestub, otsustatakse kahes kohas. Esimene on tainas — kas sellel on aega küpseda rahulikult, mitte sundkorras. Teine on sinu ahi: kodune ahi ei saavuta kunagi seda, mida kivipõrandaga pitsaahi saab, ja sellega tuleb arvestada, mitte sellele vastu võidelda.
Siin pole kiirustamiseks kohta. Tainas tahab kaks korda kerkida, ja kui sa seda aega lühendad, saad kummist, mitte õhulise põhja. Kannatlikkus on koosseisus, mitte valikuline samm.
Jahu on siin kaks sorti ühel põhjusel. Manitoba jahu on väga tugeva kleepvalguga — see annab taignale raami, mis peab vastu pikale kerkimisele ega vaju kokku. Tavaline nisujahu üksi seda ei suuda, aga ainult Manitobast tehtud tainas oleks liiga elastne ja raske venitada. Kui sul on käepärast ainult tavalist jahu, saab ka sellega, aga kerkimisaeg jääb lühemaks ja põhi tuleb õhem — ära oota sama tulemust.
Vesi ja pärm on segu alus, aga pärmi kogus (5 g) ütleb midagi olulist: see on vähe, sest tainas peab kerkima aeglaselt, mitte kiirelt. Kiire kerkimine kuuma ja palju pärmiga annab maitsetu, kiiresti vananeva tainale. Aeglane kerkimine jahedas köögis annab maitse, mis tuleb taignast endast, mitte lisanditest.
Sool pidurdab pärmi tööd ja annab maitse — seepärast ei panda seda kunagi otse pärmi sisse, vaid lisatakse hiljem, kui taigen on juba segunema hakanud. Oliiviõli teeb taigna pehmemaks ja aitab sellel venitamisel mitte rebeneda.
Fior di latte on värske, vesine mozarella — ta valatakse peenelt tükeldatuna, sest tervelt pandult jääb liiga palju vedelikku, mis teeb põhja läbimärjaks. Kui seda pole saada, sobib tavaline mozzarella, aga nõruta see enne hoolikalt — vesi on siin vaenlane, mitte sõber.
Passeeritud tomatid annavad ühtlase, siledama kastme kui tükeldatud tomatid — ei mingit keetmist, ei mingit lisandit, ainult sool ja oregano. Mõned lisavad siia suhkrut, et tasakaalustada hapukust — ei ole vaja, kui tomat ise on hea; see on katte, mitte lahenduse küsimus.
Kodune ahi saab tavaliselt 250–300 kraadini, kivipõrandaga pitsaahi aga üle 450. See tähendab, et sinu pitsa küpseb kauem ja põhi jääb pehmem, mitte krõbe-kõrbenud servadega nagu pitseerias. Pane ahi kõige kuumemale, kasuta kui saad pitsakivi või tagurpidi plaati, mis on juba tund aega kuumenenud, ja ära looda imet — hea margherita kodus on teistsugune, mitte halvem.
·