AI fotoÕuntega tarteletid
Mahlased õunaviiludest "roosidega" kaetud tarteletid vaniljekreemiga, küpsetatud pärmitainast korvikestes.
Sildid määratakse automaatselt koostisosade põhjal ja võivad olla ebatäpsed. Vajadusel kontrolli pakendilt.
Koostisosad
- 2 tk Munad
- 100 g Suhkur
- 80 g Päevalilleõli
- 380 g Nisujahu
- 0.5 tl Pärm
- 1 tk Munad
- 25 g Suhkur
- 15 g Nisujahu
- 250 ml Piim
- 1 tk Sidrunikoor
- 2 tk Õun
- näputäis Tuhksuhkur ripitakse peale
Valmistamine
Sega muna suhkru ja sõelutud jahuga ühtlaseks massiks, vala vähehaaval juurde kuum piim, pidevalt segades.
Lisa riivitud sidrunikoor, keeda kreem tasasel tulel, pidevalt segades, kuni see muutub piisavalt tihkeks.
Tõsta kreem kaussi, kata toidukilega otse pinnale ja lase jahtuda.
Löö munad kaussi ja vahusta need suhkruga heledaks ühtlaseks massiks, lisa päevalilleõli, pärm ja sõelutud jahu.
Tõsta tainas jahuga ülepuistatud pinnale ja sõtku kiirelt käsitsi, kuni see on pehme, elastne ja ühtlane.
Rulli tainas taignarulliga 1 cm paksuseks plaadiks ja lõika sellest 8 cm läbimõõduga ringid.
Võia muffinivormid ja puista jahuga, aseta taignaringid vormidesse põhjaks, täida jahtunud kreemiga.
Poolita õunad, eemalda südamikud ja lõika õhukesed viilud köögiviljalõikuriga, keera need roosikujuliseks.
Küpseta tarteletid eelsoojendatud 180-kraadises ahjus.
20 minLase tarteletidel jahtuda ja puista enne serveerimist üle tuhksuhkruga.
See on väike tartelett: õhuke taignapõhi, sees vaniljekreemi moodi munakreem, peal õuntest keeratud "roos". Suurus on teadlikult valitud — muffinivorm annab ühe-suutäie suuruse koogi, mida ei jaga, vaid söödakse tervikuna.
Õnnestumine otsustub kahes kohas. Esimene on kreem: see peab enne vormi täitmist olema jahtunud ja piisavalt tihke, mitte vedel, sest kuum ahi muudab vedela kreemi lihtsalt mullitavaks supiks põhja all. Teine on taigna õhukeseks rullimine ja kiire sõtkumine — mida kauem tainast käes hoiad, seda rohkem see vastu hakkab ja küpsetades kõvaks tõmbub.
Õunaroos on dekoratsioon, aga ta on ka indikaator: kui viilud on liiga jämedad, ei paindu need ümber, vaid murduvad, ja roos ei tule kokku. Õhuke viil käitub nagu riidelint — see keerdub ise.
Kreem on tegelikult lihtsustatud vanillikaste, ainult et ilma vanillita — lõhna annab sidrunikoor. Jahu ja muna+suhkur segu seob piima, nii et kuumutades see pakseneb, mitte kalgendub. Siin on üks koht, kus tuleb tähele panna sammu, mitte kella: kreem on valmis, kui lusikas jätab potis selge jälje ja mass ei vooga enam tagasi — "piisavalt tihke" tähendab täpselt seda. Kui jahu kogus näib vähe, ei ole viga retseptis, viga on liiga nõrgas tules: piimal tuleb küpseda, mitte vaid soojeneda.
Taigna pärm 0,5 tl kogusega ei ole käärimise jaoks, selle kogus on liiga väike ja aeg liiga lühike kergitamiseks — see on siin pigem maitse ja struktuuri pehmendaja, annab kergust ilma, et oodata tõusmist. Seepärast ei ole siin ka kerkimisaega taignale ette nähtud: kohe pärast sõtkumist võib rullida.
Õunad valitakse tiheda viljaliha järgi — pehme, mahlane õun laguneb lõikuril ribadeks, mitte terveks viiluks, ja roos ei tule kokku. Kui köögiviljalõikurit ei ole, aitab terav nuga, aga siis tuleb viilud lõigata käsitsi võimalikult õhukeseks ja ühtlaseks, muidu küpsevad nad erineval kiirusel.
Sidrunikoor on siin maitseandja, mitte kaunistus: riivi vaid kollast koort, valge osa on mõru. Kui sidrunit pole, jäta vahele — tulemus on lihtsalt neutraalsem, aga kreem toimib ikka.
Üks müüt väärib ümberlükkamist: mõned arvavad, et kreemi tuleb kaane alla jahutada, et see "settiks" ja muutuks tihkeks. Ei — tihkuse annab küpsetamine potis, kile all jahutamine takistab vaid kooriku teket ja niiskuse kadu, mitte midagi muud.
Tavalises korteriahjus on siin üks piir: 180 kraadi püsivalt hoidmine sõltub ahju täpsusest, ja kuna tarteletid on väikesed, küpsevad nad kiiresti — õunaviilud servades pruunistuvad enne, kui põhi jõuab läbi küpseda, kui ahi kuumeneb ülalt liiga agaralt. Kannatlikkus on siin koostisosa kahel kohal: kreemi keetmisel ja taigna õhukeseks rullimisel — kiirustades jääb kreem vesine ja taigen ebaühtlane.
·